Pühapäeval, 11. juunil, toimus juba 21. korda rahvajooks Simuna ja Laekvere vahel. Igal aastal vahetub jooksu suund. Eelmisel aastal joosti Simunast Laekverre, nüüd Laekverest Simuna. Selline korraldus on väga tähtis kohaliku kogukonna jaoks. Nii saavad mõlemad stardi või finiši melust osa. Samuti on rõõmsad Simuna ja Laekvere lapsevanemad kes finišipaigas oma pisemate laste jooksmisele kaasa elavad, Simuna staadionil ja Laekvere staadionil.
Rõõm oli eelmine õhtu näha arvukalt registreerunuid -178. Tekkis väike hirm, et äkki ei jätku rinnanumbreid mida tellisime 200. Õnneks olid enamuses kõik ennast varem kirja pannud ja kohapeal registreeris ennast paarkümmend inimest.
Ilmaga vedas, tegelikult meie jooksul on iga kord ilus ilm olnud. +17 on jooksmiseks väga hea, aga ka siin on jahutust vaja. Selle eest hoolitses Simuna vabatahtliku päästekomando tuletõrjeauto „Baruto”, kes soovijad voolikuvihmaga üle kastis. Enamus jooksjad valisidki külma dušši.
Jooksu alguses, peale 1. kilomeetrit, on suur org laskumise ja pika tõusuga. Seal rebiski jooksu võitja ennast pikalt ette millele teised vastata ei suutnud. Võitja, Kaupo Uuetoa M40, aeg oli 33.30. See jääb rajarekordile alla 3 minutiga. Lahe oli Kaupo, auhinnatuna pjedestaalil, hõige – noored, tehke järele! Samuti võiks hõisata naiste võitja Liliana Torn, kes võistles N50 vanuseklassis ja saavutas üldkokkuvõttes 7. koha! Kindlasti võib hosata ka Ago Veilberg, kes jooksis M60 vanuseklassis ja sai üldkokkuvõttes 5. koha!
Simuna staadionil said jalgadele, mis nii väga joosta tahavad, valu anda kõige pisemad. 65 mudilast jooksid kes pool staadioniringi, kes 1 või 2. Siirast õhinat oli näha nii laste kui nende vanemate silmis.
Jooksu toetas Eesti Pagar auhinnakookidega kõikidele esikolmikutele ja lisaks 400 saiakest jooksjatele. Joogiveega toetas Vytautas/Akvile, üle 400 pudeli. Kohalik toetaja „Talukartul“ varustas kõiki auhinnatuid kartulikotiga.
Ja mis peamine – meie jooksul ei saa võitja peaauhinda, vaid see loositakse välja kõikide osalejate vahel. See oli ratas „Rattabaasist“. Kui väike tüdrukutirts loosipalli välja võttis ja võitja ette kutsusime, selgus, et sama mees oli eelmine aasta ka ratta võitnud. Aumehena võttis siis ta oma käega uue palli ja rattavõitjaks sai mitmeid kordi jooksul osalenud mees. Rattabaas pani välja ka arvukalt teisi loosiauhindu.
Ühine arvamus oli, et jooks läks igati korda. Professionaalset ajavõttu taganud „Nelsoni“ esindaja ja jooksusarja korraldaja Vahur Leemets ütles minu lause peale „et peale 20 aastat koraldamist ei saa ju midagi viltu minna“ et alati saab. No läks nii, et kõigil oli rahulolu mõnusast jooksust ja võistlusmelust.